Niipea kui valged niidid ja kangaribad on töölaual tagasihoidlikuma positsiooni saanud (eiei, ega siis päris ära ei saa neid panna, lisaks pruutidele on ju teisigi valgete rõivaste ihalejaid, praegu näiteks linased kleidid ja särgid tantsurahvale) - hakkavad töötuba ummistama villased objektid - tokid, poolid, kerad, kastid koos kõikvõimalike meriinolõngadega ja lõngavärvide pakikesed.
Terve kuhi kudumistellimusi on ootel, loodan kevadeks sellest lõngahunnikust ennast läbi mäluda - ehk õnnestub koisid ennetada :D Igal juhul ostsin aianduspoest koitõrjevahendeid - need haisevad nii hullusti alpiaasade ja lavendli järgi, et endal võtab mõnikord silmast vee välja.
Paralleelselt Härmas Krahvinna edevate hõljukitega tuleb töösse ülerõivaste teema - selle avapauk sai täna värvikojas ära tehtud, siinkohal mõned pildid hooaja meeleolukast algusest.
Kõigekõrgemad jõud olgu kiidetud Loomeinkubaatori mõnusate ruumide eest - kodus on praegu vannitoa- ja pliidiregioon kuulutatud kodusõja- ja kriisipiirkonnaks - nii on lausa jumalik laiutada inku kahe pliidi otsas ja korraga lausa kaks!!! kapsahapendamsesuuruses potti koos lõngadega tulele lükata. Nii umbes kuus kilo lõnga. See on päris palju. Et see lõng tunneks ennast kui põhjanaabrite turist talvises spaas peaks seal ka kolmas pott olema, aga saame hakkama.
Endiselt meeldib mulle tekitada uusi ja huvitavaid värvivarjundeid. Seekord võiks soovitud värvi nimi olla tunamullune rooste, pabistav virsik või solaariumilõhe. No vaatab, mis välja tuleb. Samet, mis on inspiratsiooniallikaks on justament seda värvi.
Aurab ilusti, lõhnab jumalikult.
Paar korda käisid värviköögi ukse vahel tekstiiliinimesed, kes olid koridori teisest otsast kohale tulnud "selle magusa lõngakeedulõhna " peale ja lausa pidid seda kolm sõõmu kopsudesse tõmbama, et saaks päeva edasi kvaliteetselt õhtu poole lükata. Kirbe magus kuuma villa ja äädika segahais :)
Enne õhtupimedat jõudsid need kuus kilo puhast ilu nööri peale nõrguma. Kaugelt aknast vaadates on need justkui Pokud õues õunapuude vahel, roostekarva tukad ja habemed hõljumas, vaikselt mingit iseäralikku rituaaltantsu keerutamas. Kui keegi üritaks praegu pimedas neist mööda kuuri poole hiilida, siis igastahes ehmataks ta ennast surnuks. Vähemalt meite vana buldog Tobi pidas vajalikuks neile tuustidele väike epistel maha pidada ning kodukorda tutvustada.
No comments:
Post a Comment